Nii, nüüd kui mul reis lõpupoole läheneb, on mul võimalik teha pikem ülevaade kahest olulisest asjast: transpordist ning söögist siin USAs. Alustan esimesega.
Üks asi on kindel - Ameerika on autode riik. Läbi ja lõhki. Mitte üheski teises Euroopa riigis ei ole ma näinud sellist autokesksust nagu siin. Muidugi, asi nüüd nii hull ka ei ole: kesklinnas, turistipiirkondades on kõnniteid ning jalakäijaid palju :) Seal kõik toimib. Kuid üldiselt - kiirtee kiirtee otsa, mitmetasandilised veel ka, üks ülesõit teisele ülesõidule otsa, väga üksikud bussid, harv ühistranspordigraafik jne...
Kiirteed
Esmamulje on kindlasti põnev :) Eestis selliseid freewaysid ju ei leidu. Enamasti on need nelja-viierajalised, kõige sisemine rada on "caarpool lane", mis üldiselt tähendab seda, et seal võivad sõita autod, kus on sees 2 või enam sõitjat. Uskuge või mitte - enamasti kui kõik teised rajad on umbes, on see rada vaba :P Aga paljud teevad ka sohki, kui neil kiire on :) Lisaks on ka tasulisi kiirteid, kus pead läbima "tolli" ning maksma 3-5 taala, et edasi sõita.
Statistika peab paika - Ameerikas on igal pereliikmel oma auto. Ja muidugi ega muudmoodi ei saagi, sest ühiskond on oma autokesksusega nii põhja läinud, et ilma autota lihtsalt ei saa normaalset elu elada!
Küsite kuidas ma siis siin need kaks kuud läbi olen saanud, jah? :P Sellest täpsemalt järgmistes lõikudes, aga enne veel mõned huvitavad faktid ning müüdid, mis ehk arvasite, et leiduvad ainult filmides :)
- Liiklusuudised toimivad siin tõepoolest. Hommikustes uudistes on näiteks eraldi lõik, kus näidatakse lähipiirkonna kiirteede kaarti nende aktiivsuse järgi (punasega märgitud need, kus on ummikud). Samuti kuulutatakse liiklusteated alati ka raadios.
- Kõik kiirteed on märgitud numbritega ning samuti ka väljasõidud. Seega võib tihtipeale kuskile sõites saada järgmise instruktsiooni: sõida mööda viiendat kiirteed ning välju 16. väljasõidust.
Ühistransport
San Diego ühistransport väljaspool kesklinna peaaegu et ei eksisteerigi :) Või noh, eksisteerib aga maruharva ning aeglaselt. Jõusaali ning tantsukeskusesse olen ma üldiselt läinud bussiga, kuigi viimasesse jõuab isegi jala mõnikord kiiremini (30 min). Kohalikud bussid käivad siin 1-2 korda tunnis ning maksimaalselt kella 21ni. Ühe otsa pilet on vastavalt liinile $2.25 või $2.50, päevapilet on $5, mis annab õiguse kasutada kõiki MTS (kohalik transpordifirma) liine, välja arvatud ekspressbusse. Too viimane on hea diil, kuid ma arvan, et üheotsa pilet on küll veidi kallis... kui võrrelda Euroopa piletitega. Kuuajased piletid on ka müügil, need maksavad $70 ja enamgi...
Bussid ise on muidu väga puhtad ja üsnagi mõnusad. Inimesed, kes sõidavad, ei ole kodutud või teab mis jubedused... Enamasti sõidavad kas tudengid/õpilased või eakad, pensionärid. Bussijuhid on üldiselt väga vahvad, väga seltsivad ja jutukad :) Alati teretavad, küsivad, kuidas läheb, nad ise teavitavad kõva häälega peatuste nimesid, mõnikord isegi jutustavad sõidu ajal sõitjatega ning vajadusel aitavad eakaid. Eakatel, puudega inimestel on bussiga sõita siin hea. Bussi esimesel uksel on väljatulev kaldtee, seega saab ratastooliga peale tulla. Bussi esimene osa on "reserveeritud" eakatele ning puudega inimestele, sest seal on spetsiaalsed klappistmed, mida saab vajadusel üles tõsta ning ratastooli saab rihmadega paika kinnitada.
Bussist väljumiseks on vaja tõmmata STOP-nöörist. Funktsioon on sama, mis meil STOP-nupp, kuid siin on see kollane nöör (tegelikult kaabel vist, mis seotud sõidujuhi ning ekraaniga, mis läheb põlema, kui tõmbad: "STOP REQUESTED").
Ratturid saavad ka bussiga sõita, kuid ratas tuleb välja jätta :) Põhimõtteliselt tähendab see seda, et bussi esiotsas on spetsiaalne rattakinnitus koht. Bussi esiotsast tõmbab rattur konstruktsiooni alla, kinnitab ratta (seal on spetsiaalsed kinnituskohad vist siis) ning tuleb ise bussi. Seega buss sõidab, ratas bussi esiotsa kinnitatud :) Korraga saab olla seal ainult kaks ratast, seega piirang on peal...
San Diego kesklinnas on olemas veel ka Trolley, mis on nagu maapealne metroo/tramm, sest on rööbastel, kuid sarvi pole (ei tea, mis tal kül selline nimi siis on?!). Too käib tihedamalt, iga 10-15 minuti järel ning liine on mitu. Need on ka päris korralikud, mõnusad. Sisse- ning väljasaamiseks on vaja vajutada "Door open/close" nuppu, mis on tavaline ka Euroopas. Eestisse pole veel jõudnud ainult :)
San Francisco on muidugi suurem linn ning seal on metroo: BART. Lisaks veel ka CalTrain, millega mul küll ei olnud võimalust sõita, aga näha küll :) Kiirrong põhimõtteliselt. Ning nood kaks sõidavad ka San Franciscost välja ka, kogu Bay Area piirkonnas.
Los Angeles on tuntud aga ummikute linnana. Kui mujal võib ummikuid leida enamasti ainult tipptundidel, on need seal alati :P Seega autoga on seal vaevaline ning aeglane liikuda. Metroo on hea liiklusvahend - küll ei näe suurt midagi, kuid kesklinnast Hollywoodi oli ainult 15 minutit. Metroo oli ka sutsu odavam: kui ei eksi, siis $1.50 või ka veidi vähem maksis üks ots. Metroo nägi seal kui ka San Franciscos välja aga üsna sarnane nagu mujal Euroopas.
Jalakäijad
Nagu enne kirjutasin - on kesklinnas ning turistipiirkonnas jalakäimine täitsa OK. Samas kui siin - äärelinnas, kus elan - on see päris ebameeldiv ning vähenähtav. Tihti olen ainuke inimene kogu oma teekonnal bussipeatusesse (20 minutit kõndimist) või ostukeskusesse (ka 20 min) keda kõnniteel võib kohata. Õhtuti ei kõnni keegi ringi (ja olen ise ka veidi hirmunud olnud, sest mõnes kohas pole isegi tänavavalgustust kõnniteedele :P), aga näete - olen elus ja terve! :)
Kui olin Los Angeleses, imestas hotelli administraator (umbes minuvanune tüdruk), et kuidas ma küll julgesin üksi sinna sõita ja seal üksi ringi käia. Ta ütles, et ta ei julge isegi üksi üle tee ostukeskusesse minna :D No näed siis... julge Eesti tüdruk!
Aga siin äärelinnas ringikäies on ebameeldiv jalakäijale see, et:
1. kuskil pole prügikaste, mis on meie mõttes kõnniteel elementaarne asi. Kas või bussipeatuseski.
2. teed ületades peab rohelist tuld ootama mõnikord päris pikalt. Ja ma mõtlen ikka VÄGA pikalt. Usun, et olen mõnes kohas oodanud isegi 3-5 minutit, et jalakäijale läheks tuli roheliseks. Ilmselge tõestus, et auto on siin tähtsam, kui jalakäija :P
Siiski, tegelt nii hull asi ei ole - väikestel ülesõitudel ning parkimisplatsidel on autojuhid suhteliselt ettevaatlikud ning annavad jalakäijatele alati eelisõiguse. Üldiselt on siinkandis inimesed liikluses päris viisakad. Välja arvatud muidugi tipptunnil ning kiirteedel :D Seal lastakse signaali ning tehakse selliseid kõrvalepõikeid, et hoia ja keela! :)
Ühesõnaga - USA on autode riik. Autoga saab siin kiiremini, alati. GPS võiks ka käepärast olla, see kulub ära, eriti nende kiirteede osas ning kesklinnas, kus palju ühesuunalisi tänavaid, palju sagimist. Olen seni hakkama saanud ühistransporti kasutades, kuid see on tõesti aeglane ning aeganõudev protsess (siit kesklinna saamiseks kulub pea et kaks tundi). Kui aega on, siis muidugi - saab ju ka eluolu bussiaknast vaadata :) Kuid usun, et kui järgmine kord USAsse tulen, rendin ikka auto :P
Üks asi on kindel - Ameerika on autode riik. Läbi ja lõhki. Mitte üheski teises Euroopa riigis ei ole ma näinud sellist autokesksust nagu siin. Muidugi, asi nüüd nii hull ka ei ole: kesklinnas, turistipiirkondades on kõnniteid ning jalakäijaid palju :) Seal kõik toimib. Kuid üldiselt - kiirtee kiirtee otsa, mitmetasandilised veel ka, üks ülesõit teisele ülesõidule otsa, väga üksikud bussid, harv ühistranspordigraafik jne...
Kiirteed
Esmamulje on kindlasti põnev :) Eestis selliseid freewaysid ju ei leidu. Enamasti on need nelja-viierajalised, kõige sisemine rada on "caarpool lane", mis üldiselt tähendab seda, et seal võivad sõita autod, kus on sees 2 või enam sõitjat. Uskuge või mitte - enamasti kui kõik teised rajad on umbes, on see rada vaba :P Aga paljud teevad ka sohki, kui neil kiire on :) Lisaks on ka tasulisi kiirteid, kus pead läbima "tolli" ning maksma 3-5 taala, et edasi sõita.
Statistika peab paika - Ameerikas on igal pereliikmel oma auto. Ja muidugi ega muudmoodi ei saagi, sest ühiskond on oma autokesksusega nii põhja läinud, et ilma autota lihtsalt ei saa normaalset elu elada!
Küsite kuidas ma siis siin need kaks kuud läbi olen saanud, jah? :P Sellest täpsemalt järgmistes lõikudes, aga enne veel mõned huvitavad faktid ning müüdid, mis ehk arvasite, et leiduvad ainult filmides :)
- Liiklusuudised toimivad siin tõepoolest. Hommikustes uudistes on näiteks eraldi lõik, kus näidatakse lähipiirkonna kiirteede kaarti nende aktiivsuse järgi (punasega märgitud need, kus on ummikud). Samuti kuulutatakse liiklusteated alati ka raadios.
- Kõik kiirteed on märgitud numbritega ning samuti ka väljasõidud. Seega võib tihtipeale kuskile sõites saada järgmise instruktsiooni: sõida mööda viiendat kiirteed ning välju 16. väljasõidust.
Ühistransport
San Diego ühistransport väljaspool kesklinna peaaegu et ei eksisteerigi :) Või noh, eksisteerib aga maruharva ning aeglaselt. Jõusaali ning tantsukeskusesse olen ma üldiselt läinud bussiga, kuigi viimasesse jõuab isegi jala mõnikord kiiremini (30 min). Kohalikud bussid käivad siin 1-2 korda tunnis ning maksimaalselt kella 21ni. Ühe otsa pilet on vastavalt liinile $2.25 või $2.50, päevapilet on $5, mis annab õiguse kasutada kõiki MTS (kohalik transpordifirma) liine, välja arvatud ekspressbusse. Too viimane on hea diil, kuid ma arvan, et üheotsa pilet on küll veidi kallis... kui võrrelda Euroopa piletitega. Kuuajased piletid on ka müügil, need maksavad $70 ja enamgi...
Bussid ise on muidu väga puhtad ja üsnagi mõnusad. Inimesed, kes sõidavad, ei ole kodutud või teab mis jubedused... Enamasti sõidavad kas tudengid/õpilased või eakad, pensionärid. Bussijuhid on üldiselt väga vahvad, väga seltsivad ja jutukad :) Alati teretavad, küsivad, kuidas läheb, nad ise teavitavad kõva häälega peatuste nimesid, mõnikord isegi jutustavad sõidu ajal sõitjatega ning vajadusel aitavad eakaid. Eakatel, puudega inimestel on bussiga sõita siin hea. Bussi esimesel uksel on väljatulev kaldtee, seega saab ratastooliga peale tulla. Bussi esimene osa on "reserveeritud" eakatele ning puudega inimestele, sest seal on spetsiaalsed klappistmed, mida saab vajadusel üles tõsta ning ratastooli saab rihmadega paika kinnitada.
Bussist väljumiseks on vaja tõmmata STOP-nöörist. Funktsioon on sama, mis meil STOP-nupp, kuid siin on see kollane nöör (tegelikult kaabel vist, mis seotud sõidujuhi ning ekraaniga, mis läheb põlema, kui tõmbad: "STOP REQUESTED").
Ratturid saavad ka bussiga sõita, kuid ratas tuleb välja jätta :) Põhimõtteliselt tähendab see seda, et bussi esiotsas on spetsiaalne rattakinnitus koht. Bussi esiotsast tõmbab rattur konstruktsiooni alla, kinnitab ratta (seal on spetsiaalsed kinnituskohad vist siis) ning tuleb ise bussi. Seega buss sõidab, ratas bussi esiotsa kinnitatud :) Korraga saab olla seal ainult kaks ratast, seega piirang on peal...
San Diego kesklinnas on olemas veel ka Trolley, mis on nagu maapealne metroo/tramm, sest on rööbastel, kuid sarvi pole (ei tea, mis tal kül selline nimi siis on?!). Too käib tihedamalt, iga 10-15 minuti järel ning liine on mitu. Need on ka päris korralikud, mõnusad. Sisse- ning väljasaamiseks on vaja vajutada "Door open/close" nuppu, mis on tavaline ka Euroopas. Eestisse pole veel jõudnud ainult :)
San Francisco on muidugi suurem linn ning seal on metroo: BART. Lisaks veel ka CalTrain, millega mul küll ei olnud võimalust sõita, aga näha küll :) Kiirrong põhimõtteliselt. Ning nood kaks sõidavad ka San Franciscost välja ka, kogu Bay Area piirkonnas.
Los Angeles on tuntud aga ummikute linnana. Kui mujal võib ummikuid leida enamasti ainult tipptundidel, on need seal alati :P Seega autoga on seal vaevaline ning aeglane liikuda. Metroo on hea liiklusvahend - küll ei näe suurt midagi, kuid kesklinnast Hollywoodi oli ainult 15 minutit. Metroo oli ka sutsu odavam: kui ei eksi, siis $1.50 või ka veidi vähem maksis üks ots. Metroo nägi seal kui ka San Franciscos välja aga üsna sarnane nagu mujal Euroopas.
Jalakäijad
Nagu enne kirjutasin - on kesklinnas ning turistipiirkonnas jalakäimine täitsa OK. Samas kui siin - äärelinnas, kus elan - on see päris ebameeldiv ning vähenähtav. Tihti olen ainuke inimene kogu oma teekonnal bussipeatusesse (20 minutit kõndimist) või ostukeskusesse (ka 20 min) keda kõnniteel võib kohata. Õhtuti ei kõnni keegi ringi (ja olen ise ka veidi hirmunud olnud, sest mõnes kohas pole isegi tänavavalgustust kõnniteedele :P), aga näete - olen elus ja terve! :)
Kui olin Los Angeleses, imestas hotelli administraator (umbes minuvanune tüdruk), et kuidas ma küll julgesin üksi sinna sõita ja seal üksi ringi käia. Ta ütles, et ta ei julge isegi üksi üle tee ostukeskusesse minna :D No näed siis... julge Eesti tüdruk!
Aga siin äärelinnas ringikäies on ebameeldiv jalakäijale see, et:
1. kuskil pole prügikaste, mis on meie mõttes kõnniteel elementaarne asi. Kas või bussipeatuseski.
2. teed ületades peab rohelist tuld ootama mõnikord päris pikalt. Ja ma mõtlen ikka VÄGA pikalt. Usun, et olen mõnes kohas oodanud isegi 3-5 minutit, et jalakäijale läheks tuli roheliseks. Ilmselge tõestus, et auto on siin tähtsam, kui jalakäija :P
Siiski, tegelt nii hull asi ei ole - väikestel ülesõitudel ning parkimisplatsidel on autojuhid suhteliselt ettevaatlikud ning annavad jalakäijatele alati eelisõiguse. Üldiselt on siinkandis inimesed liikluses päris viisakad. Välja arvatud muidugi tipptunnil ning kiirteedel :D Seal lastakse signaali ning tehakse selliseid kõrvalepõikeid, et hoia ja keela! :)
Ühesõnaga - USA on autode riik. Autoga saab siin kiiremini, alati. GPS võiks ka käepärast olla, see kulub ära, eriti nende kiirteede osas ning kesklinnas, kus palju ühesuunalisi tänavaid, palju sagimist. Olen seni hakkama saanud ühistransporti kasutades, kuid see on tõesti aeglane ning aeganõudev protsess (siit kesklinna saamiseks kulub pea et kaks tundi). Kui aega on, siis muidugi - saab ju ka eluolu bussiaknast vaadata :) Kuid usun, et kui järgmine kord USAsse tulen, rendin ikka auto :P
see ju tähendab, et sa oled kohe-kohe tagasi jõudmas:) broneerin pildiesitluse!
ReplyDelete