San Diego vanalinn

USAs on kõik nagu filmis. Täna sattusin mingi vesterni ja Väike maja preerias vahelisse keskkonda - San Diego vanalinna. Väidetavalt Kalifornia sünnikohta. Äratundmistrõõm (kuna filmides selliseid kohti, stseene ju ennegi nähtud) oli suur. Kuna San Diego on tõesti pea et Mehhiko (kunagi ta päriselt ju oligi), oli ka vanalinnas palju mehhikopärast - palju Mehhiko söögikohti, muusika jne. Siiski, ameeriklaste enda juured olid vägagi hinnas - eriti erinevates muuseumides ning väljapanekutes.

Ärge saage nüüd ainult valesti aru - see vanalinn ei ole üldse selline nagu on meil Eestis.. või üldse Euroopas. See oli pigem nagu näidislinn ning mitte keskajast (nagu me harjunud), vaid 19. sajandist. Tuled vanalinna sisse - kruusatee, autod ei sõida. Lähed ühest majast teise, majades on väljapanekud, ajalugu, kõik tasuta. "Muusemide" osast edasi minnes jõuad autoteedega alale, kus saab süüa ja muud...

Ühes otsas oli ilus Viktoriaaniaja park. Oiii, kui ilusad need majad on. Niiiiii ilusad! Sinna oleks tahtnudki istuma jääda ning silmailu nautida.

Tõestuseks, et ikka olin seal :) :

Pargi kõrval oli huvitav hoone, mõtlesin, et teen pilti. Ja otsekohe võttis mu rajalt maha üks eriti kena ja meeldiv tütarlaps. Oli agaralt valmis mind pildistama, tegi komplimente ja kutsus sisse eksursioonile. Teadmata, mis see täpselt on, nõustusin. Aega mul oli... Sees olid teised sama armsad tüdrukud ja kui ütlesin, kust pärit olen, olid nad meeldivalt üllatunud. Tuli välja, et neil on üks lühike film "Letters from Estonia", pikemast seeriast. Jõudsime enne ekskursiooni seda vaadata.

Tegemist oli siis mormoonide templiga, või noh ajaloolise kohaga. Teate küll - ka meil käivad tänavatel vinksid poisid valgete särkide, mustade nimesiltide ning musta kaustaga, väga viisakad, sõbralikud. Natuke pealetükkivaltki. Kannavad edasi oma mõtteid ja vaateid (peaaegu nagu mingi sekt!) Jeesus Kristuses ja usust jumalasse. Ma ei imestagi siis, miks need tüdrukud sellised sõbralikud olid. Aga mis seal ikka. Sõbralike inimeste juures ikka hea olla.

Film (st videolõik) oli armas, siiras. See tüdruk, kes mind rajalt maha võttis, selgitas, et nad tegelevad tulihingeliselt perekonnaajaloo uurimise, esivanemate ülesotsimisega ja et nende jaoks on pere üks tähtsamaid varandusi. Neil oligi seal seeria lühifilme, mis rääkisid inimeste esivanematest või nende leidmisest (mul meenus kohe ETV "Sind otsides" saade). "Letters from Estonia" rääkiski ühe Ameerika naise otsingutest oma esivanemate juurtest ning et tema vanaisa-vanaema olid eestlased. Nende kaudu, saates kirju Eestisse, leidis ta üles oma kauges sugulased Eestist. Ja muidugi oli ta õnnelik. Kes poleks :)

Igal juhul, seal koha peal tehti meile tuur, kuidas 1846. aastal üle 500 inimese rändasid Utah'st San Diegosse (~5000 miili, ehk 8046 km) ning kes olid siis põhimõttelised mormoonide pioneerid. Tuur oli põnev - nad kasutasid seal erinevaid tehnilisi lahendusi, enamast oligi tegemist videode vaatamisega erinevates ruumides (inimestele jutustati filmi kaudu kogu lugu, kuidas 500 inimest pika teekonna maha marssisid) ja lisaks olid ekraanid, kus filmitegelased tulid tuuril olijatega "rääkima" ja tuuri lõpuks said teha endast ka pildi ;)

All-in-all - vanalinn oli huvitav. Kindlasti omaette elamus.

Mu päeva lõpetas Culture Shock Dance Centeris House'i tund, mis oli meeeegaaaa mõnus!!! Nii et täna oli pikka päev ning uni tuleb mõnus :)

P.S. Lisaks - sain ka täna päikest! Enne vanalinna minemist istusin Fashion Valley ostukeskuse terassil tunnikese, sõin lõunat, lugesin raamatut ning sain kerge t-särgi päevituse :P Aga - vähemalt päike võtab, ja kuidas veel!